Hiljuti maalitud portree täiuslikkuse tõttu väljendab nooruslik doranihall soovi, et lõuendil olev kuju võiks oma kohale jääda ja muutuda. Kui tema soov on tõsi, muutub portree tema varjatavaks saladuseks, sest ta järgib dekadentsi ja julmuse allapoole suunatud trajektoori, mis jätab jäljed ainult portree halvenenud kujutisele. Wilde unustamatu kujutlus ebamoraalsest tehingust ja selle tagajärgedest on jutustatud tema iseloomuliku teravmeele ja teemant-terava proosaga. Tulemuseks on romaan, mis on sama võrreldav ja vastuoluline kui tema võrreldamatu autor.